Palve

Olen juba peaaegu tagasi. Mitte veel päris, aga peaaegu. Jäänud on veel üks nädal ja üks päev. Seepärast palun ma teid: palvetage minu eest. Palvetage, et ma lõpuni vastu peaks. Et ma end hästi võiks tunda ja kui ravi läbi, jõudsalt paraneksin. Et kannatusi oleks vähem. Ja kui te ka muud ei palu, siis paluge lihtsalt, et kannatusi oleks vähem. Sest see, mis mul selja taga on, on ränk.

Palvetage nii tugevasti, kui tugevasti te iganes suudate. Palvetage elu eest. Palvetage minu elu eest.

Advertisements

Mulle ilmutas end unes imetabane leiutis

Lugesin õhtul enne uinumist Hella Wuolijoe koolipõlvemälestustest tema esimesest Soome sõidust. Aegamööda hakkas silm vaikselt kinni vajuma, mida õhtusest ajast ju oodatagi võib. Lükkasin siis raamatu padja alla ja lasin aga silma mõnusasti kinni.
Ei teagi öelda, mis ma pärast uinumist unes nägin, küll aga on mul suurepäraselt meeles mu viimane unenägu enne ärkamist. Selles reisisin ma otse loomulikult Soome.
Istusin Helsingis rongile ja sõitsin sinnapoole, kus mu sõbranna mulle vastu pidi tulema. Aga et mul oli kohalikku jaama jõudes vaja veel edasi saada ja ma ei teadnud, millega, olin veidike mures. Täpselt nagu Hella Wuolijokigi samas olukorras muidugimõista oli olnud. Tema puhul lahenes asi väikese laevukesega, mis ta saarel ootava sõbranna juurde viis. Mulle aga pakkus jaamas priiküüti üks meesterahvas. Sõiduks pidin ta auto küljel olevasse pilusse küll mõned mündid sisestama, aga muidu oli sõit nagu priiküüdi puhul ikka, täiesti tasuta.
Kõik joppas, jõudsime kohale. Kui mu sõbranna nägi mind võõra inimese autost väljumas, läks ta nägu üsna pilve. Sõitsime tema autoga edasi. Ta vaikis süngelt suurema osa ajast, kuid vaikimise vahele poetatud nappidest lausetest hakkasin ta pahameele põhjustest siiski aru saama.
Esiteks ei olnud hea, et ma sõidu eest mehele olin maksnud. Sõbrannaga sõites oleksin ma ju tasuta saanud.
Ja teine ning suurem seletamine läks lahti siis, kui tema poole kohale jõudsime. Nimelt tõstis ta pärast väljaronimist autol kuskilt tagantpoolt mingi küljetiiva või asja üles ning selle all avanes vaatepilt puhtaid nõusid täis auravale nõudekuivatusrestile. No seda nõudekuivatusresti näidati unenäos üsna pikalt. Askeldasime selle kallal ka tükk aega. Ladusime miskipärast puhtaid nõusid restile, ehkki loogiliselt võttes pidanuksime need sealt ära korjama ja mustad asemele panema. Sest jah, tegemist oli autoga, mis sõidu ajal pesi ühtlasi ära ka mustad nõud. Nii kui auto kohalt võttis, lülitus kohemaid sisse ka nõudepesumasina funktsioon. Ja sõbranna oli pahane, sest olin teise inimesega sõites ära pesnud tema nõud, mitte aga sõbranna omad. Mida tal näis miskipärast üsna palju ootel olevat. Nagu ilmselt ka mind kohale toonud noormehel, kes pärast mu autost väljumist minema sõites silmatorkavalt laialt naeratas. Ehkki unenäos otseselt midagi ei öeldud, näis olevat ilmselge tõsiasi, et kõik otsivad pidevalt põhjust autoga sõita, et aga saaks oma nõud ära pesta.
Siis ärkasin üles. Mõned unenäoseigad kippusid küll juba ähmastuma, kuid nõudepesumasin-auto idee oli täiesti selgelt meeles. Hüppasin voodiservale istukile, silm vaimustusest säramas. Ega sellist suurepärast ideed iga kord unes juba ei näe! Kuid siis tuli meelde, et nagu varemgi, nii ei avaldatud mulle seegi kord leiutise tehnilist lahendust. Ei mingeid jooniseid, isegi mitte nõudepesumasina paiknemise täpsemat plaani. Kogu uni jälle täiesti ilmaasjata ära vaadatud! Pärast mõtlesin veidi ja tõdesin mõningase nukrusega, et mis parata. Mida mu pea sees ei ole, seda ei saa ma ka unes näha.

Mis ma siis raamatumessil kirjastajatelt kuulda sain

Eelmise aasta Tallinna Raamatumessi programmi kuulus muuhulgas ka loovkirjutamise töötuba. Tänavust kava uurides jäi kohe silma, et alustavate kirjanike liiniga kavatsetakse vististi jätkata. Nimelt leidsin nüüd kavast kirjastajate esinemise nõuannetega alustavatele autoritele. Väga põnev. Ma ise pole eelmise aasta loovkirjutamise töötoast saati küll ridagi paberile pannud, aga mis see loeb. Kuulama võisid tulla ju kõik. Läksin samuti ja nii, nagu ma oodanud olin, kujuneski sellest kolmveerandtunnist mu selle päeva positiivseim kogemus.

Esinejad olid Krista Kaer Varrakust ja Tauno Vahter Tänapäevast. Ning kuuldud info jagunes minu jaoks kahte lehte. Esmalt praktilised näpunäited. Põhiliselt olid need juba paljudes teisteski allikates mainitud põhitõed. Minu jaoks ei olnud need uudsed, kuid kordamine on tarkuse ema ja tähendab muuhulgas ka seda, et kui oma igapäevatöös pidevalt samadele järeldustele jõudvad inimesed miskit kinnitavad, ju peab see siis ikka tõsi olema. Teiseks räägiti veel ka muidu põnevat telgitagust juttu. Midagi praktilist mul sellega peale hakata küll pole, kuid huvitav oli kuulata.

Soovitustest tulevad meelde näiteks sellised. Lugege palju! Ja mitte üksnes väärtkirjandust, vaid ka kõike muud. Õigekirjale, grammatikale ja lauseehitusele tasub tähelepanu pöörata. Tore oleks, kui kirjastaja juba teie e-kirja lugedes kahe käega peast ei haaraks. Kuigi, tõsi, ega kirjavead kõige olulisemad ei ole. Pigem loeb ikka lugu. Peamine soovitus, millega tegelikult alustatigi, oli see, et lugu võiks kohe alguses käima minna. Ehk teisiti öeldes: miski võiks kohe alguses lugeja tähelepanu haarata ja teda edasi lugema meelitada. Mitte alles kümnendal või, issand hoia, sajandal leheküljel.

Ma isiklikult olen sellega täiesti päri. Kahtlemata! Kuid pean mõningase mõrudusega lisama, et lõpetasin just mõni päev tagasi tuntud Eesti autori raamatu ja no seal ei hakanud enne raamatu keskpaika üleüldse midagi toimuma. Loo keskel leidis aset väike intsident. Ja edasi jälle ei midagi! Surmigav. Kuni lõpuni välja, kus vist otseselt ka midagi ei toimunud, küll aga anti aimu, mis vahepeal lugeja teadmata aset leidnud oli. Aga eks too kirjanik olegi omale juba nime teinud ja võibki kirjutada nagu süda lustib, ikka loetakse.

Siis soovitati veel tegevuspaiga ja tegelaste kallal nokitseda. Ikka et tegevuspaik oleks hästi välja joonistuv ning tegelased poleks üheplaanilised nagu pabernukud. Ning toimetajatöö vajalikkuse ja omale juba nime teinud autoritega edasi minnes selgus, et mõned bestsellerite autorid kirjutavad pärast kuulsaks saamist nüüd vaid umbes 10 või 50leheküljelise kokkuvõtte oma uuest raamatust, arutavad selle toimetajaga koos läbi ning edasi kirjutab toimetaja juba raamatu valmis. Too käib eriti produktiivsete autorite kohta, kes igal aastal romaani välja lasevad. Ja mõistagi vaid selliste kohta, kes on omale juba nime teinud. Teiste puhul poleks asjal ju mõtet. Nimi maksab, öeldi selle kohta. Kaks kirjanikku nimetati ka otse ära. Ühe nimi läks mul kahjuks kohe meelest. Tegu oli igal juhul Saksa või Briti krimikirjanikuga. Ja teise oma jätan pigem enda teada, sest hakkasin kahtlema nagu ka rääkijad veidi kahtlesid, kas sedasorti saladuste paljastamine lugemismõnu mitte ära ei riku.

Aga oodake, las ma nüüd mõtlen, kas oli veel midagi olulist. Ega eriti ei olnudki vist. Lihtsalt veel selline fakt kohe algusest, et Eesti kirjastused pidavat nädalas saama kahekohalise arvu käsikirju. Nii keskmiselt. Ja siia juurde võrdluseks, et ühte Saksa keskmise suurusega kirjastusse pidavat tulema nädalaga umbes 200 käsikirja. Sellise info peale ei oleks mina osanud esialgu kohe midagi kosta. Aga ega mul polnud vajagi midagi kostma hakata, kuna Tauno Vahter jätkas kohe, öeldes käsi laiutades, et kui mõtlete, et kuidas selline hulk käsikirju küll läbi loetakse, siis ega tegelikult ei loetagi. Ja siit läks jutt sujuvalt edasi kirjavigadele jm esmastele muljet loovatele valikukriteeriumitele…

Samas tuldi kohe tagasi Eesti kirjastuste juurde ja öeldi minu meelest üpris huvitavat asja. Et kui keegi Eestis ikka väga raamatut avaldada tahab, siis ta seda ka saab. Kui pakub ühele, teisele ja kolmandale kirjastusele ja ükski neist raamatut ei avalda, siis kirjastusi on Eestis praegu nii palju, et varem või hiljem mõni ikka avaldab. „Iseasi muidugi, mis kvaliteediga see siis on,“ lisas Krista Kaer.

Vaid luubiga uurides täheldatav õnn

Mul on juba mõnda aega keerelnud mõttes kaks lugu sellest, kuidas õnn mulle naeratab. Ühes naeratab ta mulle väga järjekindlalt peaaegu kogu aeg. Ning teine räägib sellest, kuidas ikka seesama õnn mulle, no kae nalja, jälle naeratas. Kuid enne kui ma nende kahe esimeseni jõuan, räägin ära hoopistükkis kolmanda loo ikka samal teemal. Ja see on tolle teise variandi variatsioon: ikka järjekordsest väikesest õnne naeratamisest.
Enne pean aga siiski sammukese tagasi astuma ja teatama, et viimastel kuudel on mu käsi üpris kehvasti käinud. No ei ole ma just elu parimas vormis, ei ole. Ja ühel neist järjekordseist päevist, mil ma end  arvuti taha vedasin, teades, et kaua ma seal nagunii istuda ei jaksa , kuid kas ehk midagi uut on, selle jõuan ikka ära vaadata, vat just ühel sellisel päeval avastasin postkastist teate mind huvitava sündmuse kohta. Tegemist oli kirjandusfoorumiga, nõuti ka eelregistreerimist. Lugesin info veel kord läbi, panin end kirja ja olidgi selleks korraks mu energiavarud ammendunud.
Päev enne sündmuse toimumist otsisin algusaja kontrollimiseks kuulutuse uuesti välja. Olin oma tippvormi minekuajaks ajastanud ja püsisin nüüd igati triksis-traksis. Vaim oli virge ja olemine igati reibas. Tegin teatega e-kirja lahti – ja no mis ma näen! Silmamunad tahtsid pealuu seest välja hüpata! Teade oli muidugimõista ikka sama, mis kuu aega tagasigi, kuid ma nägin seal nüüd märksa rohkem kui eelmine kord! Hahahaa, jumaluke. Naera või kõht kõveraks. Eelmine kord oli minuni jõudnud ju vaid peamine sõnum. Kuid nüüd suutis mu tähelepanu haarata ka põhisõnumit ümbritsevat infot. Mu pilk naelutus sõnapaarile „Tallinna Raamatumess“, sealt tekkis kohe mälulink aasta tagasi toimunud messile, kust mul olid nii mõnedki head mälestused, ja edasi googeldasin juba tänavuse messi kava. No vat ja siin tulebki nüüd mängu õnn. Või kas teil ei veniks nägu laiale naerule, kui loeksite rahuliku keskendumisega teie ees olevat sündmuste valikut ja saaksite täie selgusega aru, et teil on järjekordselt ja üpris napilt lausa hullupööra vedanud? Kasvõi näiteks sellega, et toredad ja huvipakkuvad sündmused on alles ees ja mitte juba selja taga? Mis olnuks ju ka täiesti võimalik, kui mind huvitanud foorum oleks toimunud näiteks messi viimasel päeval. Või ka näiteks variant, et mind huvitavad sündmused olnuks eelregistreerimisega ning nüüd, õhtul enne alguspäeva, olnuks kõik nimekirjad juba täis? Seegi on täiesti tõenäoline variant, sest nagu ma kava uurides tähele panin, mõne sündmusega nii just oligi. Sarnane lugu oli ka sügisel toimunud vist raamatupäevadega või kuidas tolle mitmepäevase ettevõtmise nimi täpselt oligi. Ainult et sügisel sain FB kaudu õigeaegselt teavituse ja registreerusin mind huvitavatele ekskursioonidele enamvähem esimeste hulgas. Mujale sai niisamuti kohale kobida.
Nojah. Saan aru, paljude jaoks ei pruugi selline väike seik sugugi mingi õnn olla. Kuidas võtta. Minu õnn ongi tihtipeale selline väike ja seisneb just nimelt pisiasjades. Ja ega ma sunnigi kedagi luupi kätte võtma ja seda seika endale sobivas mõõtkavas õnneks välja rihtima. Suurt õnne on minu elus muidugi ka ja täiesti parajal määral. Aga väikseid õnnelikke pisiseiku tuleb ikka hulga rohkem ette ja just need panevad päeva särama. Nüüdki tundsin ennast umbes nii, nagu oleksin pärast pikka udus uitamist udulaamast välja jõudnud ja oh üllatust, leidnud otse oma nina eest äkki kingituse. No kas selline asi ei aja mitte naerma?! Mind küll ajas. Naersin laginal ja plaksutasin rõõmust käsi. Siis kahmasin aga kingi kaenlasse ja panin ajama. Eks raamatumessile ikka.
Käisingi niisiis foorumil. Mõni ettekanne meeldis väga ja mõni teine ajas kopsu hirmsasti üle maksa. Seejärel kuulasin kirjastajate soovitusi algajatele autoritele. Tollest olin plaaninud oma päeva tähtsündmuse teha ja nii ka läks. Muhedad esinejad, naeru kõkutav publik, helge meeleolu. Positiivsed emotsioonid algusest lõpuni! Plaanin seal kuuldust järgmises postituses juttu teha, aga eks näis. Ning lõpetuseks käisin veel mõningaid raamatuesitlusi kuulamas. Vahepeal tiirutasin ka raamatulettide vahel ja sedapuhku vedas nii mul kui ka mu kaaslasel küll täiesti ootuspärasel, raamatumessile kohasel moel. Nimelt leidis mu kaaslane Hando Runneli luulekogu „Põrsapõli“ uue väljalaske, kus oli nii minu kui kogu meie pere ammu taga otsitud ja palavalt armastatud luuletus „Nutikas lutikas“ sees. Kunagi ammu oli üks mu lapsepõlvesõber jõuluvanale kaks-kolm salmi sellest luuletusest lugenud, aga nüüd lehti lapates selgus meie rahuloluks, et lutika seiklusi jagub luulevormis lausa mitmele leheküljele. Ühe raamatu ostis mu kaaslane veel. Ja siis läksime minema. Mul oli tegelikult küll veel ühele esinemisele pilk peale pandud, seal rääkis keegi mul juba meelest läinud nimega saksa autor oma raamatust natside narkootikumitarbimise kohta II MS ajal. Aga see kestnuks liiga kaua ja mu kaaslasel hakkas väikestviisi juba villand saama. Niisiis tüürisimegi minema.

Kangelasmuna

Munadepühad olid meil sedapuhku eriti lõbusad. Seda eriti just mu õe ja munade pärast. Õe pärast, kuna ta oli üle pika aja pühade ajal kodus. Ja munade pärast, kuna mune me värvisime ja koksisime ja mida kõike veel. Või õigemini, ega midagi muud suurt peale söömise enam olnudki, aga lärmi oli nii palju, nagu oleks meil köögis mingi rahvusvaheline võistlus käinud, publiku ergutuskisa ja kohtuniku (ema) ägedate vahelehüüetega.
Iseenesest oli meie pühadepidamine väga lihtne. Värvisime mune. Sedakorda koguni kahte moodi, sibulakoortega ja poest ostetud värvilehtedega, mis vette pannes värvi välja annavad. Ema spetsialiteet on sibulakoortega värvimine. Selleks kogub ta aasta jooksul ilusamaid, suuremaid, tugevamat värvi sibulakoori. Nüüd võttis ta oma sibulakoorekoti välja, pakkis munad koortesse, keeras iga muna eraldi riidelapikese sisse ja pani niidiga kinni. Mind siin nii väga asjatamas polnud. Tulin alles hiljem, kui nad õega kahekesi arutasid, et paneks sibulakoorte vahele muna vastu ka mõned riisiterad. Siis jääb munale lisaks sibulakooremustrile kuskile ehk ka natuke riisiterakujutisi. Võiks ju huvitav olla. Selline täiendus.
Ma teadsin küll, kust see mõte neil tuli. Kunagi ammu oli ema lisaks muule lisanud sibulakoortele ja võib-olla ehk mingitele muudelegi vidinatele mõned kruubid. Ja kui munad pärast lapikestest välja harutati, olid kruupidega munadel nii kihvtid kriipsuga kruubi kujutised. Ma läksin emast ja õest mööda ja soovitasin, et pangu seekord ka paar kruupi. Siis jääks paar kruubi kriipsu ka ikka peale. Aga nad ei võtnud mu ettepanekut vastu. Kortsutasid ainult kulmu, et ärgu ma segagu, neil on plaan juba valmis.
Järgmiseks võtsime ette valgetena ära keedetud munad, mida hakkasime värvilehtedega värvima. Eelmise aasta pakendist olid kaks lehte järel. Üks oli tume, teine oli punakas. Ema arvas, et küllap on üks sinine ja teine punane. Panime vee kaussi, 3 spl äädikat ka, siis munad sisse. Ühe kausi munad värvusid rohelisteks, teise omad kollasteks. Varsti said valmis ka lappidesse keeratud sibulakooremunad, mis oma paksu pakendi tõttu tahtsid veidi kauemat keetmisaega kui tavaliselt. Kõik eranditult nägid välja kaunid ja põnevad oma kohatiste kollaste või punakaspruunide sibulakooretriipudega. Mõni muna, tõsi küll, oli riisipudrulisandiga. See andis tulemuseks ebamäärase kujuga valge laigu muidu kirjus mustris.
Ladusime munad kaussi rõõmsavärviliseks kirjuks kuhjaks. Vahepeal tegime muid toimetusi ja veidi hiljem kogunesime kõik kööki mune koksima. Mu meelest oli see üks äraütlemata iseäralik moment, kui kõik suundusid korteri eri nurkadest särtsu täis ja elevil olles köögi poole. Natuke nagu sedamoodi meeleolu oli, justkui oleks miski suur munasõda tulemas.
Valisime munad välja. Mina võtsin kirju, õde rohelise ja ema kollase.
Esimesena koksisime mina ja õde. Ema seisis kõrval ja õpetas nii valju häälega ja nii temperamentselt, kuidas peaksime koksima, olles vahepeal valmis juba õe kättki õigesse kohta sättima, näitamaks, kuidas õde seda hoidma peab, et ma esimesena koksata saaks, et õde pidi talle vahepeal ühe korralekutsuva märkuse poetama. Siis tegin esimese katse, see läks mööda. No see oligi rohkem proovi mõttes, küllap mõistate. Teisel korral küsisin aegluubis ja väga imestunult, kus ta muna siis on, sest seal, kuhupoole ma samuti aegluubis ja silm kissis oma muna täpse trajektoori väljamõõtmiseks liigutasin, seda küll ei olnud. Ka see oli lihtsalt proovi mõttes, nagu arvatagi võite. Ema muidu soovitas, et munad peaks olema, ninad koos, ja siis hoovõtuks natuke eemale tõmmata. Aga meil õega oli distants veel timmimisel. Siis sihtisin kolmandat korda ja koksasin õe munale mõlgi sisse. Jebedijee, punkt mulle!
Õde keeras munal ümarama otsa ette. Valmistusime teiseks katseks. Ema hakkas meid jälle väga ägedasti ja aktiivselt veenma, sedapuhku ütlemaks, et ka mina peaksin munal teise otsa ette keerama. Muidu polevat aus, sest ümaram ots minevat kergemini katki. No ma ei tea, kuidagi läks meil ka selle vaidluse peale tükk aega! Aga keerasin siis ema soovi kohaselt ka oma muna teistpidi ja nüüd koksas õde. Tulemus oli sama mis ennegi. Minu muna jäi terveks, tema omal oli lohk sees. Jälle punkt mulle!
Järgmiseks koksisin siis emaga. Tegime täpselt nii, nagu ta enne öelnud oli. No ja mis sa ütled – minu muna võitis ka nüüd! Vaatasin teda ja mõtlesin, et einoh, see on vist küll mingi kangelasmuna. Tuleb kolmest taplusest terve koorega välja! Juubeldused ja aupärjad. Siis koksas ema oma muna teise, terveksjäänud otsaga minu muna ja sinna mu muna kangelasmuna tiitel kaduski. Sai mõlgi sisse ja mis eelarvamuste seisukohalt vaadates oluline on, on see, et ema lõi tema arvates kergemini puruneva ümarama otsaga, samas kui mina jätkasin tema arvates tugevama ehk teravama otsaga. Ja kaotasin seekord. Seis oli meie kolme arvestuses lühidalt selline: emale läks esikoht, minule teine ja õele kolmas. Reeglid, olgu öeldud, on meil sellised sujuvad ja neid kohandatakse, kuidas parajasti vaja.
Me õega läksime teise munaga veel järgmisele ringile. Seekord võitis õde ja lõpptulemus nägi välja järgmine: mina võitsin esimese duelli õega, ema võitis teise duelli minuga ja lõpuks võitis õde kolmanda duelli minuga. Niisiis saime kõik kuldmedalid kaela ja läksime laiali.
Nüüd täna läksid loosi viimased munad. Ja peeti maha muidugi ka viimased koksimisturniirid. Olin tähele pannud, et ema ja õde polnud omavahel üldse koksinudki. Minul seevastu oli nende mõlemaga pidevalt pistmist olnud. Jäingi siis avaturniirist tagasihoidlikult kõrvale ja ütlesin, et lähen pärast võitjaga kokku. Õde pidi selle ütlemise peale omal naba paigast naerma.
Kuidas kõik need koksimised sel päeval lõppesid, ma nii täpselt ei mäletagi. Igal juhul mingit suurt võitu ma ei saavutanud. Esimese munaga läksin finaalis emaga kokku ja alguses võitsin vist mina ja siis tema. Nimetasin tulemuse viigiks, muidu ma oleks kaotanud. Reeglid, nagu ma eespool juba ütlesin, on meil sujuvad, neid saab vastavalt soovile siia- ja sinnapoole nihutada. Lõpuringiga oli aga väga lihtne. Õde võitis selle puhtalt ära. Lõi oma kirju munaga minu kollasel mõlemad otsad sisse. Olin sellega rahul ja juubeldasin koos temaga. Temal oli head emotsiooni vaja, lõppude lõpuks läheb tema ju homme nädalaks tööle, mitte mina.

Isetriikiv triikimislaud

Nädal tagasi pühapäeval said Stockis ja kaupsis suured soodusmüügid läbi ja eks meiegi pere sai sealt oma osa. Mina küll kohal ei käinud, pole vist üldse viimastel aastatel käinud, aga emal olid mõned kaubad välja vaadatud ja need ta siis ka soodusega kätte sai.
Ma ise suhtun sellistesse spets hulludesse päevadesse ja osturallidesse mõningase skepsisega. Mu teada ei korralda ükski äriettevõte soodusmüüke kunagi tohutust südamlikkusest ja tahtest rahvale kõik poolmuidu laiali jagada, vaid ikka oma kasumi suurendamiseks. Kuidas see just täpselt sünnib, ei oska ma alati öelda. Mõningaid väikseid knihve ma muidugi tean, selliseid tavalisi. No näiteks, et kui inimesed tulevad ostma soodushinnaga kaupa, siis ostavad nad poes kohal olles sealtsamast ka tavahinnaga kaupa. Mis võib vabalt ka teistes poodides müüdavast kallim olla. Kuidas kunagi.
Ning teine trikk on imelihtne. Kujutage hetkeks ette jaanuarikuist poodi. Rahvast jalutab õige vähe riiulite vahel. Mõni ostab, mõni ei osta ka. Ning nüüd kujutlege võrdluseks inimesi tungil täis kauplust. Paljud ostavad, ikka väga paljud kohe! Käive on tohutu. Iga kaupmehe unistus, ma ütleks. Või no ma ei tea, kas teie ostaksite üheainsa nädalaga näiteks wok-panni, kummipõhjaga kausi, triikimislaua, käsitolmuimeja ja fööni? Paar muud asjakest ka veel. Võib-olla ostaksitegi, ega ma ju ei tea. Minu ema igatahes ostis. Ehkki tavaliselt koguneb meile uusi asju ikka pigem aasta jooksul ükshaaval, kui et nädala jooksul ühekorraga.
Aga noh, kui skepsis kõrvale jätta, olen ma tegelikult täitsa rahul. Siin ülesloetletud asjad saime hea hinnaga ja mitmel olime juba ammu pilgu peal hoidnud. Ka üldise hinnataseme mõttes.
Triikimislaud oli kohe kindlasti üks eriti kaua jutuks olnud asjadest. Mingi pool aastat või lausa terve aasta oli räägitud, et kindlasti on uut vaja jne. Ei no muidugi, vana kippus triikides ära lagunema ju ja iga kord, kui triikimine ette võeti, tuli see teema uuesti üles. Ma pigem imestangi, miks sellist lihtsat praktilist tarbeeset juba varem ära ei ostetud. Aga olgu.
Nüüd siis läks sooduskampaania käima ja ema tuhises poodi. Esimene kord tuli ta tagasi wok-panni ja kausiga, teine kord suure koguse koduse õunamahla ja muu toidukraamiga, kolmas kord väga õnnelikuna fööni ja käsitolmuimejaga. Triikimislauast mitte kõssugi! Ma hakkasin väikestviisi juba murelikuks muutuma. Uurisin ettevaatlikult, mis võiks tal veel mõttes olevatest ostudest tema jaoks kõige tähtsam olla ja pakkusin end abivalmilt koos seljakotiga kaasa tulema, kui tal peaks lisaks teistele ostudele äkki tahtmine olema triikimislaud ära tuua. Loodetavasti ei mõjunud ma oma leebet ettepanekut tehes liialt murelikuna. Igatahes ostis ema järgmine kord triikimislaua tõesti ära. Sellega sai ka nädal läbi.
Hiljem õhtul teatas ema kodus oma ostu pakendist välja harutades mõtlikult, et triikimislaual on ka juhe küljes.
„Kas oleme jõudnud 21. sajandisse?“ hüüdis õde eemalt üpris rõõmsasti.
Mina tulin selle uudise peale lausa tagatoast välja. Ja tegin kohe oma esimese suurepärase pakkumise: „Aga äkki on see selline triikimislaud, mis soojaks läheb? Selline isetriikiv triikimislaud. Siis poleks triikrauda enam vajagi. Asetad näiteks liniku lauale, see sileneb soojal laual ise ära ja valmis! Või kui on tegemist suuremate esemete, kasvõi voodilinadega, siis tõmmatakse seda mööda triikimislauda edasi-tagasi nagu kahemehesaega? Noh? Vaata õige, kas tal on temperatuuri reguleerimise nupp ka küljes?“
Mul lendas mõte juba tükk maad edasigi. Otsustasin kähku ümber, et nuppu poleks vajagi. Kui on isetriikiv triikimislaud, siis olgu juba kas hääljuhendamisega või mis veel parem, tundku ise ära, millist temperatuuri temale asetatud riideese silenemiseks vajab! Ja temperatuurist võiks ta laua värviga märku anda. Õrnalt heleroosaks värvunud laud tähistaks kerget soojust. Ja eriti tume kirsspunane siis mõistagi tulipalavat.
Aga sain üpriski kurvameelselt aru, et see idee ei saaks iial teoks, kuna oleks liialt ohtlik. Lastega peredele kohe kindlasti. Ja seega pole see õige seletus elektrijuhtmele.
Käisin siis kohe välja ka oma järgmise pakkumise. See lõi mul silma eriti rõõmsalt särama, sest just taoline lahendus vastaks kõige paremini minu isiklikele vajadustele. Mu jaoks on triikimislaua kasutamisel seni suurim raskus seisnenud selle lahtivõtmises. No see on ikka üks igavene pusimine, kuidas meie vana nõukaaegset triikimislauda niiviisi püsti saada, et ta püsti ka jääks. Et jalad oleks õiges asendis, et laud nende kallal pusimise ajal sulle selga ei kukuks ega triikimise ajal kokku ei vajuks. Niisiis lõi mul silm vägagi rõõmsasti särama, kui käisin välja oma teise pakkumise, öeldes, et einoh, äkki on hoopis nii, et kui ühendad triikimislaua vooluvõrku, kargab ta pliks-plaks ise keset tuba neljale jalale püsti nagu kitseke! Jalad lukustuksid õigesse asendisse ja valmis. Hakka aga triikima! See vast teeks minu elu oluliselt lihtsamaks. Kui ma muidugi oskaks juhtme vooluvõrku lülitamise järel õigel ajal eemale joosta, et paigale asetuva triikimislauaga mitte pihta saada.
Kuidas nimetatud riistapuu hiljem kokku peaks minema, kas ta teeks sedagi ise või mitte, selleni ma ei jõudnudki. Ema oli pakendit lahti harutades jõudnud pistikupesani. Sellest kuuldes venis mu nägu laiale naerule. Ei no muidugi. Mõistatus oli lahendatud. Triikimislaua küljes olev pistikupesa seletas nii mõndagi. Torkad niisiis triikimislaua juhtme seina sisse vooluvõrku. Seejärel lülitad triikraua juhtme triikimislaua pistikupessa ja hakkad pihta. Selline omamoodi pikendusjuhtme variant triikrauale siis. Õde juba proovis ja pidavat mugav olema. 26 euri eest on siin triikimislauda küll, nagu emal on kombeks öelda. Tavaliselt maksavad triikimislauad 40-60 euri. Kaubamajas oli soodushind 81 euri, ehkki me küll aru ei saanud, mis eriline soodus see küll olema pidi. Aga nojah, see olevat ka hiiglama suur triikimislaud olnud.

Mis meie aknast ka näha võib?

Meie hoovis askeldas üks pudelikorjaja. Hoovi tagumises otsas on pajud, nende ees 2 prügikasti ja parempoolse prügikasti ees toimetaski asjalikult üks veidike kulunud olemisega härrasmees. Vasakpoolse prügikasti kaas oli kinni, selle parempoolsel küljel, pudelikorjaja käeulatuses, seisis mingi pudel. Ilmselt mitte tühi, ega ta muidu tuulisevõitu ilmaga püsti poleks püsinud. Pudelikorjaja ise seisis parempoolse prügikasti ees. Selle kaas oli lahti. Pudelikorjajast vasakul lebas maas üks prahti täis kilekott, prügikastist paremal kaks. Vana ise oli süvenenud prügikasti sisu uurimisse.
Nojah. Ning siis varises tagapool pajudest paremal äkki neljakorruseline maja kokku. Ega see nüüd niisama heast peast muidugi ka kokku ei kukkunud! Me, eriti ema, olime juba mõnda aega jälginud, kuidas edenesid lammutustööd üle hoovi asuva vana maja kallal. See pidavat maha lammutatama ja sinna asemele pidi tuttuus sama kõrge ja nagu mu õe hinnavaatlus näitas, kohati ikka täiesti üüratute hindadega, aga kohati ka täitsa pole viga korterihindadega maja tulema. Ning nüüd olime väikestviisi ikka jälginud, kuidas lammutustööd edenesid. Masinate urina, kolina ja tolmupilvede lehvides edenesid. Ja nüüd oli mingi hiigelkopp, mis ennegi oli mõned akendevahelised seinad nö „ära hammustanud“, kuskilt külje pealt jälle üht akendevahelist seina ära hammustades ilmselt ka mingi kandva tala viimaks ometi ära kaksanud. Ning maja vajus äkki hirmsa kolina ja mürinaga kokku.
See kärts mürts põmmkärakas ja poolt universumit täitev tolmupilv pälvisid mõistagi ka pudelikorjaja tähelepanu. Vana tõstis pea prügikasti kohalt. Ajas end sirgu. Pistis siis käe põue, tõmbas sealt kibekähku mobla välja ja kukkus usinasti pildistama. Ma kohe üldse ei imesta, kui ta need pildid pärast FB-sse üles laadis!