Ilmast ja inimestest

Sadas jälle. Istusime söögilaua taga ja helpisime oma suppi. Ema heitis, nagu ikka, kui ta parajasti supitaldrikusse ei vaadanud, pilke üle laua tema vastas olevast aknast välja. Naabrite värava taga vihmasajus peatus auto. Sellest tuli välja noor naisterahvas, ei saanudki kohe aru, kes täpselt, ja hakkas, vihmavari pea kohal, üle naabrite õue minema. Aegajalt kadus ta meie vaateväljast, jäädes puude-põõsaste või kõrvalhoonete varju. Ja noh, ega naabrid pole oma õue arusaadavalt ju selle järgi kujundanud, et meil parem vaadata oleks. Varsti tuli vihmavarjuga läbi saju kõndija naabrite maja nurga tagant jälle nähtavale. Tema liikumissuunas oli toimunud muutus. „Meile tuleb!“ hüüatas ema. Ja tõepoolest. Kui tahta vähegi kuivema jalaga läbi pääseda, on alati mõttekam läbi naabrite hästihooldatud õue tulla. Pärast seda algab meie metsik, vaid üheainsa kindlalt sissetallatud rajaga maa. Kui nägin teda seda mööda tulemas ja siis juba ladisevas vihmasajus meie trepi ees seismas, suur must vihmavari pea kohal ja nägu naeru täis, tuli mulle meelde üks hetk W. Somerset Maughami jutustusest „Vihm“, kus mainitakse vihmavari pea kohal, tihedas troopikasajus kõndivat pärismaalast.

Hiljem, kui külaline, mu lapsepõlve mängukaaslane, oli lahkunud, seisin akna juures oma lemmikseismiskohas ja mõtlesin, et mis ma sellisest ilmast nüüd siis arvama peaks. Sadas ju ikka veel ladinal. Samamoodi oli sadanud ka jaanipäeval, jaanieelsel ning jaanijärgselgi nädalal. Ei näinud just unistuste suve moodi välja! Kuid jõudsin endalegi üllatuseks peaaegu kohe järeldusele, et olen tegelikult üsna rahul. Nagunii ei ole ju ideaalset varianti olemas. Kuskil tuleb ikka mingeid järeleandmisi teha. Ja kui mul on valida, kas päikseline maalejõudmine, kuid samas külm vihmane jaanipäev, või vastupidi, vihmane saabumispäev komplektis ilusa jaanipäevaga, siis valiksin loomulikult esimese variandi. Põhimõtteliselt on võimalik ju kõigega hakkama saada, aga eelistaksin siiski mugavat sissekolimist. See oli oluline, jaanipäev seevastu mitte nii väga. No ja täpselt sellise komplekti olime me ju ka saanud.

Tulime kohale, päike siras keset taevast, muru ulatus rinnuni nagu ikka. Ideaalsed tingimused tuulutamiseks ja koristamiseks!

Esimene asi, mis mind huvitas,oli, kas mu sussid on hallitanud. Üle-eelmine suvi oli olnud nii vihmane, et eelmisel kevadel maale jõudes leidsin eest hallitanud sussid. Seekord vedas, ei midagi sarnast, viisin sussid rahumeeli terrassile päikese kätte tuulduma.

Esimene asi, mis mu ema huvitas, oli, kas kraanikausi all kapis on hiiresitad. Ning kui ta kapiukse avas, siis esimene asi, mis ta seal nägi, olidki loomulikult hiiresitad! Lisaks sai ta leidude osas veel teisegi plussi kirja, nimelt olid sel aastal hoopis tema sussid hallitanud. Edasi tegime kõik uksed-aknad lahti ja kukkusime askeldama täpselt nii, nagu meile meeldis.

Millalgi tuli üle põllu naabrinaine meile vaasipanekuks moone tooma, no et temal neid väljal nii palju ja järgmisel päeval tuleb trimmerdaja, siis saavad lilled nagunii otsa. Kõndis aeglaselt üle õue lähemale ja muudkui kiitis mõtlikult ringi vahtides, et teil on siin nii tore, teil on siin nii tore. Mina pühkisin parajasti veel üht toast välja toodud tooli tolmust puhtaks ja kinnitasin, et jah, muidugi on tore. Linnud laulsid ja… päike paistis ja… miks siis tore ei ole!

Pärast vanaproua lahkumist ajasin end tooli kohalt üles ja sain ema repliikide põhjal ka ümbrusest rohkem teadlikuks. Rehala ukse põikpuu peal oli väljas kolmest püksipaarist koosnev dressipüksinäitus, trepi käsipuul lehvisid pluusid-seelikud, maja ees kõrge heina sees võis igal pool näha aiatoole ja toast väljakantud toole teki-, padja- ja muude esemete ekspositsiooniga, aiatoolide käetugedel kõlkusid minu šortsid. Terrassi serval istet võttes jäi tagumiku ette üks kummutisahtel, neid oli seal kokku tervelt kolm. Toredus missugune! Ema seisis aga ukseavas ja hädaldas, et pidi ta just nüüd tulema, meil siin elamine kõik õue peal laiali.

Aga jaanipäeval polnud ka häda kedagi. Panin selga 5 kihti riideid, säärte ümber oli ka 3 rõivakihti. Sedasi püsis kere soojas, mis nähtus kasvõi sellestki, et mul polnud vaja oma kaht kapuutsi pähe tõmmatagi. No ja tule ääres hakkas nagunii lausa palav.

Advertisements

Tagged: ,

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: