Monthly Archives: September 2015

Võtke teadmiseks, ma olen igav inimene

Kuhu te asetaksite vett täis pesukausi, kui avastaksite välja trepile jõudes, et teil on jalas toasussid ja te ei saagi kaussi õue tabureti peale viia? Mina paneksin kausi tõenäoliselt trepile endast vasakule. Paremale mitte, sest seal on käsipuu ja kummardudes saaksin kohemaid korraliku muhu otsaette. Vasakul aga jätkub terrass veel pikalt ja seal on ruumi laialt.
Aga kui ma eile majast välja tulin ja trepist juba alla olin kõndinud, astusin äkki plärtsatades vett täis pesukaussi. Sest ema leidis, et parim paik vett täis pesukausi asetamiseks on trepiesine jalamatt. Just täpselt niimoodi ilusasti, et kui hoiad parema käega veel trepi käsipuust ja oled jõudnud trepi viimasele astmele, siis ootab sind järgmiseks pesukauss.
Mina hüppasin muidugi silmapilkselt tagasi, veest tilkuv kena paks sokk ja pläta jala otsas. Ma polnud oma jalal seal kausis küll kaua viibida lasknud, tundsin aga ometi, kuidas sokk selle lühikese ajaga end vett täis oli jõudnud tõmmata ja sellesse imbunud vesi mu jalani jõudis.
Ema vaatas mulle ülimas jahmatuses otsa ja märkis, et ta ei arvanud, et ma sinna kaussi lartsatan. Mina jälle ei arvanud, et ta selle otse trepi ette jalamatile asetab. Ja mõtlesin samas kohemaid, et aga huvitav, mida ta siis arvas? Kas näiteks:
1.    Et lähen mina trepist alla, jään viimasel astmel seisma, vedrutan end natuke, võtan käsi edasi-tagasi viibutades hoogu ja hüppan „Õõhhh!“ tehes nagu rohutirts nii kaugele, kui jaks iganes võtab. Seejärel kõnnin rahumeeli minema, sest nii ju tullaksegi majast välja.
2.    Või tulen mina trepist alla. Viimasele astmele jõudes jään seisma. Liigun kraapsjalga tehes kolm sammu umbusklikult vasakule ja astun seal maha, süda rahul , et jalamatt mind ei ohusta.
3.    Või siis kõige ilusam ja graatsilisem variant. Tulen mina niisiis trepist alla. Jään viimasel astmel seisma. Löön selja sirgu ja pea kuklasse. Parema käega hoian käsipuust kinni, vasaku viin sirgelt kõrvale. Võtan hoogu ja sooritan esmaklassilise iluvõimlejahüppe üle käsipuu paremale, soovitavalt saltoga. Maandun nagu balletiartistidel tavaks, igati korrektse pie’ga. Jälle selg sirgu, lõug üles ja sedapuhku parem käsi horisontaalselt kõrvale. Kui etteaste sooritatud, astun trepiastmelt alla ja lähen minema. Finito!
Ma saan aru, need on kõik sellised suurepärased ja võimalikule publikule alati huvipakkuvad trepist allatuleku võimalused. Aga pean tunnistama, et mina isiklikult olen nii igav inimene, et eelistan oma tavaelus ja argitoimingutes ikka sellist lihtsamast lihtsamat ja kõige traditsioonilisemat majast väljumise viisi. Olen juba kord selline massi sulanduja.

Advertisements

Korilushooaja pidulik avapauk

Naabrid kutsusid meid metsa seenele ja me muidugi läksime. Ema mainis toas metsariideid selga tõmmates, et korjab seekord vaid pohli ja kui leiab kukeseeni, annab need naabrinaisele. Eelmine kord temaga kahekesi käies said nad mõlemad natuke ja siis oli naabrinaine enda omad meile andnud. Me olime neist omale vägagi maitsva sousti teinud. Mets oli praegu kuiv ja seeni vähe. Olin muidugi nõus.
Autos märkis naabrimees, et lähme vaatame sirmikut ka. Nad olid eelmine kord meie tavalises sirmikukohas üht noort sirmikut märganud. Too oli korjamiseks veel liiga noor ja pidanuks nüüd küllap juba paras olema. Kui muidugi keegi ära korjanud pole, sest ega me pole ainukesed, kes seda kohta teavad.
Ema arvas, et ta peaks seda sirmikut võib-olla ehk metsas kastmas käima, nii kuiv on ju. Mul lõi silm kohe särama. Nägin juba vaimusilmas, kuidas ta väntab ratta seljas 1,5 km mööda metsadevahelist maanteed, vett täis kastekann paremas käes. Ja siis sama teed tagasi, sedapuhku juba tühja kastekannuga. Absoluutselt vaimustav! Mina olin poolt, aga tegelikult ulatas loodus ise meile hiljem nii või naa oma abikäe.
Naabripoiss tegi ettepaneku, et lähme alustuseks õige raudteetammi peale. See polnud küll koht, millega olime arvestanud ja ega me sealt eriti midagi leida lootnud, aga miks mitte, vaatame ära. Meile emaga oli raudteetammi äär teada kui kitsemamplikoht. Kuid praegu ei kippunud kuskil metsas eriti mingeid seeni leiduma, ei tea miks pidanuks siis kitsemampleidki olema.
Läksime ikkagi kohale ja sõit iseenesest oli kaunikesti huvitav. Õõtsusime maasturiga aeglaselt mööda raudteetammi otse edasi, ikka üles ja alla. Käed kõhu peal autos istudes oli täiesti selline tunne, nagu seilaks paadiga merel. Päris tugevasti kõigutas! Viskas laineharjale ka ja puha. Polnud ka ime, tee oli täis liivaseid auke, tavalisi auke ja mida kõike veel. Muidugi ei olnud ta mingiks eriliseks liiklemiseks mõeldudki. Selline vana rööbastee, mille eripäraks oli see, et ta läks täiesti otse edasi nagu too kunagi eksikombel Saaremaale tehtud raudtee olema pidigi. Ma olin vist küll kümneid kordi kuulnud lugu Stalinist, kes olevat käskinud Sahhalinile raudtee ehitada, ent kuna maakaart olnud laual valetpidi ees, siis osutanud näpp kogemata Saaremaale. Ma polnud seni uskunud, et too sama raudteetamm siin seesama olla võikski. Paljugi mis. Meie kodu lähedal maanteelõigu alguses läheb metsa ka üks kõrgem juba täiesti rohtukasvanud teevall. See pidavat olema vana maantee, mis jäi kasutusest ära, kui tehti praegune, uus ja parem ja otsem. No kes ütleb, et ka too raudteetammiks nimetatu ei ole lihtsalt mingi vana kasutusest välja jäänud maanteevall?
Aga kui naabrimees hakkas rääkima, et too raudtee viis välja tema kodukohani, Undvani, hakkasin mõtlema, et mine tea, on vist ikka seesama tamm jah. Naabrimees pajataski sõidu kõrvale enamuse ajast, kuidas nemad poisikestena raudtee ehitamist vaatamas käisid ja mida ehitajatelt kuulsid. Nemad tulnud ehitajatele siis ükskord ka ütlema, et jätku järele, käsk tulnud, et pole enam vaja, ning linnas võetakse juba liipreid üles. Ehitusmehed vastanud aga, et me teame, aga teeme ikka edasi, sest plaani on vaja täita. Jutu vahele pikkis naabrimees aeg-ajalt ka märkusi, Et siin on tee nii hull, et tema oma madala autoga poleks küll läbi pääsenud. Ja teised jälgisid paremalt ja vasakult maastikku, leidmaks mõnd seent.
Aga ei olnudseal eriti midagi. Kui viimaks kohale jõudsime, sõime ja korjasime natuke pohlasid. Veidi ringi kõndides leidsime meie suureks üllatuseks ka paar kukeseent. Ema avastas kitsemamplikohast koguni 2 kitsemamplit. See oli praeguse üldpildi juures pigem ime kui miski, mida võiks ühelt kitsemamplikohalt oodata. Auto juurde naasmise ajaks olime sobivast tammi peale tuleku kohast juba eemaldunud ja pidime tee peale tõusmiseks mööda suht järsku valli üles turnima. Tagasi sõites märgati metsas veel mõnd kukeseent ja ema leidis isegi 2 lambatatikut. Kui mets seentest nii hõre, peeti iga seene juures tõepoolest ka kinni. Ning kui ema äkki vasakpoolsest aknast otse tee kõrval kasvavat noort, juba pooleldi avanenud sirmikut märkas, tekkis juba lausa külluse tunne. Sirmik rändas muidugi kohe minu kätte hoiule, ega me sel aastal siia metsa ju enam tule.
Edasi võtsime kursi juba meie vana tuttava seenemetsa poole, vaatamaks, kuidas sirmikul käsi käib. Või kui seene puhul peaks pigem küsima, kuidas tal jalg käib, siis meie sirmikul käis jalg igati loomulikku kõdunemise rada. Mis tähendas, et meie kohale jõudes oli ta juba puruvana. Kuid ei mingit traagikat, sest sealsamas kõrval kasvasid kolm uut ilusat sirmikut! Korjasime need ära. Suurest elevast jutuvadinast ei saanud ma esiotsa arugi, mitu neid õieti on. Edasi hargnesime pisut. Varsti hõikas naabripoiss eemalt, et ta leidis veel ühe. Naabrinaine otsustas tema juurde minekuks veidi lõigata ja leidis otse läbi kõrge rohu minnes sealtsamast veel kaks sirmikut.  Kui juba metsast välja tulime, hõikas naabripoiss üsna tee äärest, et tulgu me siia ka, tema juures on veel üks sirmik. Ta oli selle kõrval seisnud ja meid oodanud. Kui kõik auto juures askeldasid, jõudis viimaks ka naabrimees kuskilt sügavamalt metsa seest tagasi, kaks peotäit kukeseeni kaasas, ja andis need oma abikaasale. Meil olid juba kaubad maha tehtud, et kukeseened lähevad kõik naabriperele. Sirmikuid nad ei söö, need jäid meile.
Siis kobisime autosse. Aga tulime sealt kohe jälle välja, sest naabrinaine märkas teisel pool teed kolme sirmikut. Muidugi kogunesid kõik jälle seenekorjamisele kaasa elama. Seejärel paigutas ema uued sirmikud pagasnikusse ja kogu seltskond puges autosse tagasi. Hakkasime minema. Aga üsna kohe pidas naabripoiss kinni, sest vasakul pool teed kasvas sirmik. Ema ja naabrinaine tormasid metsa seent ära tooma. Ema korjas, naabrinaine läks seltskonna mõttes kaasa. Siis jätkasime sõitu. Aga peatusime kohe jälle ning naabripoiss kommenteeris, et seekord saamegi sõita vaid viie meetri kaupa. Sest vasakul pool teed oli jälle üks sirmik. Ema ja naabrinaine tõid sellegi ära, teised ei viitsinud enam välja imestama tulla. Nojah, ja siis sõitsimegi koju.
Kodus küsisin emalt,mis ta enne minekut arvas, palju me seeni saame. Ma ise olin oletanud, et umbes peotäie kukekaid ja kui veab, siis ühe sirmiku. Ema oli ka enamvähem nii arvanud. Kui pidada peotäieks umbes kümmet kukekat, läks täpselt vastupidi: saime peotäie sirmikuid, st 12, ja 2 kuivanupoolset kukeseent. Neid viimaseid polnud naabrinaine tahtnud, ema aga arvas, et paneb nad segaseenepannitäie sisse. Nii ta tegigi ja maitses hea. Sirmikutega aga oli meil lõunasöök kaheks päevaks hooleta.

Kahvligakatsutavad faktid toidutaldrikul

Paar päeva tagasi teatas ema hommikul väljast tulles salapärase näoga, et tal on uudiseid. No mis uudiseid saab meil siin kahe peale kokku olla, kui kogu külarahvast olemegi momendil kohal vaid meie? Randaminekukutse, pähklimetsamineku kutse, ringi sõitma mineku kutse ja kuskile sööma mineku kutse langesid kohe ära. Jäi järele tuhandekordselt parem võimalus –  uudis võis olla mis iganes!
Küsisingi siis, et no mis uudis see siis on. Ja ema sõnas pidulikult, et meie pool aeda kasvavad kaheksa puravikku.
Hoooooh! Muidugi oli see uudis missugune. Kuid minu mõte peatus pikalt info esimesel poolel: meie pool aeda. Me saame oma üleaedsetega hästi läbi ja tegelikult ei söö nad ise üldse puravikke, vaid pakuvad alati, et korjaku me need ära. Kuid huvitav oli, et ema selle ära märkis. Ja veel huvitavam, et ka mina kuulduga väga rahul olin. Ema teatas veel, et kaks tillukest seent olevat ka, kuid need olevat nii pisikesed, et las kasvavad veel. Siis kadus ta seeneprae jaoks puravikke korjama ja jäi üsna pikaks ajaks ära.
Kui tagasi tuli, ei olnud ta enam kaugeltki nii heas tujus kui enne. Kõik seened olevat olnud ussitanud ja ta võtnud need kaks väikest ka ära, sest väikestele ei ole tavaliselt uss veel sisse läinud ja mis mõtet on siis oodata, kuni ka need ära ussitavad. Ja tema istunud siis väljas ja puhastanud seened kohe ära ka, kuna haavapuravikul läheb lõikepind ju kohe tumelillaks ja pärast ei erista seal tumeda pinna peal enam mingeid ussikäike, kui neid lõikama hakata.
Hiljem sööma hakates pidin tõdema, et ema antud infost on vahel väga raske õiget sotti saada. Tema määratlusest „kõik olid ussitanud“ järeldasin ma üht, aga kui mõlemad oma ülearugi suurt taldrikutäit seeni sõime, nägi tõsielu suure seenekuhja näol meie nina all siiski hoopis teine välja.

Õnnepalu “Paradiis” ja “Flandria päevik”

Mõtlesin kirjutada täna siis ka neist mu loetud raamatutest, mis ajendasid mind kirja panema toda eelmist, nii-öelda Tõnu Õnnepalu järeletegemispostitust.
Tema raamatute algused nõuavad visadust, kuid edasi hakkab lugu järjest enam paeluma. Küllap ta muidugi teab, et kõigi bestsellerite  kirjutamise  reeglite järgi peaks raamatu algus olema lööv ja lugemameelitav. Aga ta järjekindlalt eirab seda. „Paradiisigi“ hakkasin esimest korda tegelikult juba talvel Tallinnas kuulama, kuid kõigil kolmel õhtul vajus silm üsna kohe kinni. Iseenesest on muidugi rõõmustav, kui enne uinumist ei pea 25 korda vaatama, mis see kell siis juba on ka, kuid tegelikult oli mul raamatu lugemahakkamisega veel ka see väike tagamõte, et tahtsin ta sisu teada saada. Nüüd siis Saaremaal, nagu eelmine kord mainisin, läksid 2 esimest katset silma kinni vajumise tõttu kahjuks samuti aia taha. Kuid kolmandaga näkkas. Siis olin päeval väljas „juttu kuulates“ omal osa ööunest juba ära maganud ning olin magamamineku ajal piisavalt kraps, jaksamaks paar-kolm tundi jutti erksalt kuulata.
Ning mulle meeldis. Ta räägib siin mulle armsatest asjadest. Elust rannaäärses rahulikus väikses külas 1980ndate lõpul-90ndate algul, tuttava olemisega inimestest,  autolavkast, poeskäiguseikadest ja muust sarnasest. Eluolust, loomadest ja aiaviljadest. See kõik on mulle lapsepõlvest tuttav ja armas, ehkki kõik ses raamatus ju sugugi mitte rõõmustav pole. Mis kõige väärtuslikum: ta annab edasi selle koha tunde, mida ka mina omas kodus tundnud olen. Väga imelik. Või misasja, tõeline meistriklass, ma tahtsin öelda!
Ja eriti ägedad olid muidugi lehmad. Kui nemad mängu tulid, läks lugu kohe lahti. Esimeses, sissejuhatavas peatükis mainib Õnnepalu millalgi, et näe, olen kirjutamisega juba seitsmendal leheküljel, aga pole veel kuhugi välja jõudnud. Tõepoolest – kohani, kus ta seda mainib, polnud ma esimesel viiel ebaõnnestunud lugemiskatsel veel kunagi jõudnud. Aga kui sealt edasi sain ja peatüki lõpus mainitakse, et lehmade eest on vaja igal õhtul kõikide talude aiaväravad kindlasti kinni panna, muidu suunduvat mainitud sarvilised otseteed peenarde manu, tuli loole kohe õige elu sisse. Musta lehma püüdmine pimedal õuel oli lausa mu lemmikkoht. Ega seal muud olnudki, kui et aeg-ajalt kostis siit või sealt müdinat.
„Flandria päevik“ oli teine raamat, mille seejärel siis kohe sama soojaga ka ära kuulasin. Seal algab iga peatükk tõepoolest ilmajutu ja linnutähelepanekutega. Ning millest raamat räägib? Loomulikult sellest, kuidas minategelane, Õnnepalu ise, Flandrias oma päevi mööda saadab. Teadsin seda (sest no mis muu seal siis olema peakski?) ja et vajasin just teost, mis ei tekitaks mul iga poolelijätmise korral palavat soovi teada saada, mis edasi saab, ja samas sisustaks kenasti rahulikult ära mu varajased vaikusenõudega hommikutunnid, siis valisin loomulikult selle raamatu.
Lugesin rahulikus tüünes rütmis. Täpselt nii, nagu see päevik kulgeski. Mõned seigad ja juhtumised meeldisid väga. Aga mõlgutused majandusest, poliitikast, haridusest, põllumajandusest ja internetiseerumisest oleks võinud küll välja jääda. Seda loen ma tavaliselt ajalehest. Muidu – tasaseks kannatlikuks kulgemiseks, nagu mul hommikuti võimalus/vajadus oli, hea mõnus põnevuseta raamat.

“Paradiisi” ainetel

Teen täna õige natuke Õnnepalut. Tal on kombeks oma peatükke ilmast rääkimisega alustada ja nüüd, kus ma tänavu võib-olla isegi viimast korda välja kirjutama tulin, võin ju minagi proovida.
Istungi parajasti terrassil oma uues lamamistoolis, arvuti süles ja pealmised vammused juba seljast kooritud. Päike kütab, õhk on ka märgatavalt soojem. Lühidalt öeldes: kõrgrõhkkond. Ja tuul on vaibunud. See on peamine, sest mitu päeva tagasi tuulutas veel nii mis jaksas. Salmel olevat tuulispask kolmekorruseliselt majalt koguni katuse pealt viinud. Lisaks sama maja eest veel ka ainukese puu ära puhunud. Tore lugu küll, kas pole. Meil siin mäslesid põlispuud vaid tugevas tuules. Ühel iidvanal kasel kukkus oks suure raksatusega alla, muud hullemat ei midagi. Õunad tulid muidugi ka robinal maha. Samas – kõik meie 15 ploomi jäid visalt oksa külge, ju pole nad siis veel päris valmis. Tänavu ei paista meie aias kuigi hea ploomiaasta olevat. Õunu ikka jagub, ehkki mitte ülemäära palju. Aga iga õuna kohta jagub ka vähemalt üks õunauss ja see teeb meele mõruks. Ma eelistan omale vajalikud lihavalgud kätte saada ikka praest või supiportsust,  mitte õuna seest.
Aga täna on väljas äraütlemata mõnus. Sirtsud siristavad. Mõni lind siutsatab ka vahel. Ei mina tea, kes täpselt. Mingid pisikesed laululinnud suhtlevad omavahel, suuremad ma tunneks ära. Vares lendas ükspäev kraaksudes mööda ja sookurgede kruukruutamist kuuleb siin juba augusti lõpust alates. Musträstas käib ka üsna tihti. Ta ei tee viimasel ajal küll häält, ainult lendab tiibade vihinal. Aga ma tean, millised on ta lemmikpuud ja tunnen ta tiibade sahina ära. Eile käis rähn ka ja häälitses nii, et mul tekkis tahtmine teda sussiga visata. Alguses mõtlesin, et see on mõni noor lind, kes puu otsas niimoodi äraütlemata kurva heleda häälega kriiksub. Ikka kiuuuks ja kiuuuks. Ära hakkas tüütama juba, selline luust ja lihast läbi käiv kriiks. Aga kui siis hakkas tulema veel ka üks maruline trummisoolo teise järel, mõtlesin küll, et kus mu suss on. Nii lähedalt kuulduna ähvardas lärm kõrvad peast viia ja ma olin end tegelikult hoopis puhkamise mõtetega külili visanud. Aga suss oli paraku toas ja ega ma oleks ümber maja nurga rähnile pihta ikka visata osanud.
Mis mul siis veel ilma kohta öelda on? Taevas on praegu klaarimast klaarim. See ei anna paraku siiski mingit garantiid vihma eemalolemise kohta. Imelikud sabinad on siin viimasel ajal olnud. Jõuan mina end õues parajasti mõnusalt sisse seada, kui äkki tuleb sulaselgest päikselisest taevast vihmapiiskade sabin alla. Ja kui kogu oma varustusega ettenägelikult tuppa jooksen, saab peotäiest piiskadest koosnev sadu majauksest sissevupsamise hetkel otsa. Ema aga otsib, pea kuklas, kus vikerkaar on, ega leia seda kusagilt.
Mu uue lamamistooliga on veel selline lugu, et tema küljest paksu riidest katte kättesaamine on üks igavene pusimine. Vana tooliga oli hulga lihtsam: tuppa minnes haarasin kerge ja õhukese katte tooli pealt lihtsalt kaasa ja asi vask. Kuid tolle vana lamamistooliga läks nii, et kuulasin mina parajasti Õnnepalu „Paradiisi“. Ja kui olin seda kuulama hakates juba teist korda magama jäänud ja parajasti külge keerasin, käis äkki niisugune raksatus, et vaatasin tooli põhjast ehmunud näoga üles, kõik kaks kätt ja kaks jalga püsti nagu kõrrelt kukkunud mardikal. Vähe puudus, et oleksin sealt veel välja vaadanud nagu vorstiviil kahe võileivapoole vahelt. Pärast, kui ennast istuli ajasin, ei olnudki ei minul ega toolil midagi hullu viga. Minul kohe üldse mitte. Ainult mu maailmapilt oli natuke viltu. Puud olid viltu ja peenrad olid viltu. Kurgid ja tomatid olid peenra peal ka täiesti viltu. Maja ja saun ja kaev olid viltu. Laud ja aiatoolid ka muidugi. Ainult trepi käsipuu, mis oli enne allapoole suundunud, oli nüüd jumalasta otse. Vaatasin ringi ja minu meelest polnudki suurt häda midagi. Mu meelest võis selle tooli peal istuda veel küll. Aga paraku vaatas mu õde selle peale täiesti viltu!

Pidulik jalgsimatk meie uude bussipeatusesse

Ükspäev asusime siis teele meie jaoks uue bussipeatuse poole. Ilm oli mõnusalt soe ja kui olime metsa vahelt välja keeranud, hakkasime mööda maanteed astuma. No ja astusime. Muudkui aga astusime. Suurem osa ajast laius mõlemal pool teed paks mets ja seal koukisin seljakotist jaki välja, sest mets varjas päikese ära. Siis tuli vahepeal ka põldusid ja välju ning päike tuli jälle välja. Meie aga ikka astusime. Lõpuks hakkasin juba küsima, kas teerist juba paistab. Aga ei paistnud ta midagi. Hoopis too esimene maja hakkas paistma, mis vanasti rattaga mere äärde sõites oli meile märgiks, et varsti tuleb hakata vasakule viivale külateele keerama. Matk mere äärde on 5 km pikk ja too otse edasi viiv teelõik kuni peatusepaigaks valitud ristteeni on u 2/3 kogu teest. Vantsisime aga edasi. Üks kilomeetripost oli meist juba mööda vuhisenud, nüüd vuhises teine ka. Ema teatas, et emt mast juba paistab. Oleks ka imelik, kui poleks paistnud. See paistab igale poole, kui vaid metsa tagant välja tulla. Ja me olime käänaku tagant tõesti juba väljas. Küsisin uuesti, kas risttee juba paistab. Tuhkagi ta paistis. Kõmpisime hoopis viimast kümmet meetrit vasakule keerava külatee otsani. Siis kuulsin enda meelest juba ristuva tee peal sõitvate autode mürinat. Mitte et neid seal palju sõidaks, aga vahetevahel mõni ikka. Maakoht ju, meiegi olime 40 min kõndinud nii, et vaid 2 masinat kihutasid mööda. Aga ema teatas, et praegu ei paista küll veel mingit teeristi ja siin vaikses kohas kostavad igasugused helid ju ka kilomeetri kaugusele hästi ära. Ma kobisesin vastu, et jajaa ning et minu meelest kostis see automürin tajutavalt lähemalt kui kilomeetri kauguselt. Ema ei öelnud midagi, kuni mainis äkki, et oih, tema vaadanud valesti ja et tegelikult on risttee juba üsna lähedal. Siis tuli märk, mis näitas kahesaja meetri pärast ristumist peateega ja panime viimase välja, sest kell omakorda näitas 15 min bussi väljumiseni. Lidusimegi need viimased 200 m, keeled vesti peal, maha ja ema oleks juba vasakulegi pööranud, et veel kilomeetrike maha joosta, sest arvas õige peatuse seal olevat. Õnneks jõudis õde talle tagantpoolt hõigata, et peatus on siinsamas teeristil paremal pool. Ja oligi. Ema oli arvanud, et too on vastassuuna peatus. Jõudsimegi kohale. Metsa polnud siin kuskil, tuul lõõtsutas kuumast päikesest hoolimata mööda lagedat välja ringi ja nagu me mere äärde mineku liikumissuundade järgi teadsime – otse mere poolt. Meilt siia bussipeatusesse oli umbes 2x rohkem maad kui meie tavapärasesse peatusesse, umbes 3 kilti seega. Sportlikele jalutajatele on see muidugi kökimöki, aga ma pole just suurem asi spordiäss ja eelistan võimalusel ikka toda lühemat marsruuti.

Püksid on minu jalas

See on nüüd küll täiesti ennekuulmatu, et ma esimesena merest välja tuleksin. Ja veel mille pärast? Millimallikate pärast. Alguses polnud midagi, ainult vesi oli hullult külm. Siis hakkas naabripoiss ajama, et millimallikad ja millimallikad. Mina muidugi uskusin ja tõmbasin kulmu murelikult kortsu. Õde nähvas naabripoisile, et see pole praegu küll naljategemise koht. Vesi oli meie ümber ju klaar mis klaar. Aga siis jõudsime ise ka esimeste mallikateni. Palju neid just ei olnud ja kui sain kinnitust, et mu ees on vaba vesi, libistasin end vette ja ujusin pead kangekaelselt vee peal hoides väikesed otsad koera. Täiesti ennekuulmatu minu puhul! Vahepeal ringi kõndides tundsin vist midagi vee all vastu kätt puutuvat ja tõmbasin oma käe kibekähku ära. Kuid see võis vabalt ka vetikas olla, mine tea. Tavaliselt teen ikka vähemalt paar head pikka ujumist, enne kui välja tulen. Ja külma veega, nagu seekord, aitab kõige paremini kiire vette sulpsamine ja niikaua, kui olla kannatab, nobedasti oma isu täis ujumine.  Aga mis teha. Seekord jäi ära. Ei meeldi mulle, kui mulle vee all sült vastu nägu ujub, kohe mitte ei meeldi.
Kaldal leidsin oma põlvpüksid õlgkübara seest kähku üles ja asusin end kuivatama. Naabripoiss pajatas sealsamas minust vasakul, kui tore on millimallikaparve keskel konna ujudes muudkui mallikaid kahlata. Lükkad ikka järgmised peotäied eemale ja siis jälle järgmised. Ning kui kroolida, jääb süldisupp järele. Küsisin, kas ta ise lasi siis pea vee alla või, ja ta vastas, et ei, ei meelitanud. Õde ka ei lasknud, meil kõigil on mallikate suhtes küllap samad tunded.
Oma T-särgi olin kübara kõrvalt juba kätte saanud, kuhu ta jätnud olingi, aga ülejäänud hilbud olid kadunud nagu tina tuhka. Nüüd otsis õde neid parajasti mu palve peale ega leidnud kusagilt. Juhatasin, et mu pambukeses on joogipudel ja isiklikud tarvikud ka, aga ka sellist komplekti ei hakanud kuskil silma. Äkilise hirmusööstuga pärisin õelt, kas oleme ikka õigel linal. Mulle oli pähe turgatanud, et naabripoiss pajatas oma lugusid ja krabistas asjadega ju siinsamas lähedal, nii et mine sa tea, äkki ma seisin naabripere rannalinal. Naabripoiss on ju ka nii hullupööra viisakas, et ei tema hakka iial midagi ütlema, kui pime tema rannalinal seistes oma taldu liivast puhtaks nühib. Aga õde kinnitas minu murelikku nägu nähes imestunult, et muidugi oleme oma lina peal, ja leidis mu ülejäänud hilbud üles. Need polnudki kuskil kaugel, keegi oli nad meie rannaasjade kotti pannud. Talle oli mu ülimalt veider küsimus aga tähendanud, justkui otsinuks ta minu asju kes teab kelle kotist.
Nad läksid veel ujuma, mina vahetasin märjad riided kuivade vastu. Kui valmis sain ja linal istudes end mõnusasti ümbrust takseerima asutasin, leidsin sobivat istumisasendit sisse võttes vasakult enda kõrvalt üllatuslikult ühed šortsid. Eks ma olin omale pükse jalga vingerdades loomulikult veidike asukohta vahetanud. Tõstsin püksid eemale. Kumm oli neil samasugune lai kui minu omadelgi. Katsusin – sama tugev ka. Käe alla jäid kõhu ees olevad nöörid – ja süda pidi seisma jääma! Minu pükstel olid ju ka samasugused! Kui need siin mu kõrval olid minu püksid, kelle omad mul siis jalas olid?! Laksatasin käed välkkiirelt vastu kõhtu, nende pükste ees ripnesid ka nöörid. Edasi asusin kärmelt ja toimekalt võrdlema. Jõuan ju valed püksid veel jalast võtta ja enda omad asemele tõmmata, kui kiirelt tegutsen. Katsusin siis mu kõrval olevate pükste paelu ja seejärel veel kord põhjalikumalt enda omi ja jõudsin rahustavale teadmisele, et mul on ikkagi oma püksid jalas. Nende nöörid on kergelt sünteetilisest materjalist. Nondel teistel olid vist pigem puuvillased. Ega ma neid teisi nüüd tegelikult enam väga tähelepanelikult katsunudki. Piisas täiesti, kui enda omad kindlalt ära tundsin.
Õde tuli ka varsti ja hakkas riideid vahetama. Mina istusin vagura näoga paigal, võõrad püksid hoolikalt sirgu tõmmatuna minu kõrval. Aga õde ei tundnud nende vastu absoluutselt huvi ja mul jäi järjekordselt hing rinnus ehmatusest kinni, kui ootamatult turgatas pähe mõte, et äkki on need naabripoisi püksid. Tema askeldas ju meist vasakul. Oh tuhat kuradit, küll ikka vedas, et ma enda omi jalast ära ei kiskunud ja tema omi kähku jalga ei tirinud! Istusin nüüd juba erakordselt vagura näoga ja olin vait.
Siis tuli naabripoiss ega tundnud nende pükste vastu samuti vähimatki huvi. Asi muutus juba ülimalt põnevaks. Viimaks tuli üks meie sõbranna, kes oli vahepeal oma asjad meie lina peale pannud ja siis rannal jalutama ning tuttavatega juttu ajama läinud. Tema püksid need olidki. Ujumas ta küll ei käinud, aga päevitada tahab inimene ju ikka.