Puravike teine tulemine

Puravikud näikse hooti kasvavat. Vahel neid on, vahel jälle pole. Selle aasta esimene puravikesats tuli juba juuli alguses ära ja tavaliselt ühe korraga asi piirdubki. Aga tänavu, oh imet, oli puravikel veel ka teine tulemine. Nädal-paar tagasi käis ema suisa iga päev meie ja naabrite aias regulaarset puravikukorjet tegemas. Meie naabrid, muide, ei söö puravikke. Olen seda varemalt küll juba korra maininud, kuid kordan igaks juhuks üle, et keegi meid juhtumisi seenenäppajatest kaabakateks ei peaks. Naabrid mõtlesid vahepeal küll korra, et vaatavad õige, mis oma puravikega teha. Aga niikaua kuni nad vaatasid ja järgmisel päeval ikkagi leidsid, et ah, korjake ära, läksid mitu head prisket seent juba tossuks ja no eks nad sinnasamma siis jäidki.
See pole muidugi mingi põhjus nutmiseks. Just neil päevil tundus seentele kõige meelepärasem aeg maa seest välja tulemiseks olevat. Meie aias oli neid palju, naabrite aias ka palju ja aia taga sihi peal kasvasid siis küllap need, kes aeda ära ei mahtunud. Praadisime nädal aega järjest iga päev lõunaks puravikke. Ja ema võttis oma igapäevast regulaarset korjet tehes ära vaid kõige suuremad, viimase ja eelviimase vindi peal olevad täisküpsed seened. Väiksemad jättis alles, need läksid käiku järgmisel-ülejärgmisel päeval. Kui pirakaid kohe korjamist vajavaid seeni oli väga palju, praadis ta ära vaid kübarad. Jalad jättis kuivatamiseks. See oli minu soovitus, sest kübarad on just kõige maitsvamad, ja et nii kübaratel kui ka jalgadel on kuivatatult sama maitse, kuid jalad on praetuna mõnikord veidi sitked, soovitasin need kuivatamiseks kõrvale panna.

Siin on ka üks pilt kuivatatud puravikest. Ja et ma uusimaid fotosid aparaadist kätte ei saanud, vähemalt neid mitte, mis ma tahtnud oleksin, siis pärineb see foto üle-eelmisest aastast. Lisaks kuivatatud puravike jalaliistakutele on näha ka kübarast saadud kolmnurksed liistakud. Kõik on helekollased ja juba õhukeseks kuivanud. Õigemini pärast kütmist ahjus kuivatatud. Algselt olid nad valged sentimeetripaksused viilud ja nagu ema neid takseerides tookord kommenteeris, nägi kogu kupatus välja, justkui kuivatanuks me siin mingeid haikala tükke. Terve kandik oli neid täis ja on ka nüüd fotol.
Ma nüüd ei mäletagi enam, kas need on need painutatavad või krõpskuivad liistakud. Me tegime proovi mõttes mõlemaid ja mõlemad pidavat sobilikud variandid olema. Ehkki kui on tahtmist nad kastme maitsestamiseks pulbriks jahvatada, siis jahvatamiseks on krõpskuivad mu meelest natuke paremad. Sõrmede all on puravikuliistakud siledad ja siidised nagu siidipaber ja emale meeldib neid kohe eriti silitada.

Lisan õues rohus kasvavatest puravikest ka kaks pilti. Üks on juntsust ja teine juba parajalt pirakast eksemplarist. Mõlemad on tamme-kivipuravikud nagu ka kõik teised meie õue puravikud. Kirjanduses soovitatakse seda  liiki seeni värskelt mitte tarvitada. Tuleks näiteks kupatada. Meie oleme neid aga kogu aeg lihtsalt hästi läbi praetuna söönud, ja sedasi juba mitu aastat. Püsime endiselt elusate ja tervetena. Kuid ma ei ütle, et kõik meie moodi talitama peaks. Üks meie tuttav olevat sel aastal ka hea portsu neidsamu puravikke saanud, läbi kupatatuna sisse teinud ja pidavat väga maitsev olema.