Category Archives: Pimedatest

Juba teine Trololo-mees mu elus

Ma küll ei tea, kas ka teisi pimedaid nähes on keegi kohemaid laulma hakanud, aga minu kohaleilmumine on nüüdse seisuga juba kahele inimesele just sedaviisi mõjunud.
Esimesel korral tegid meil maal paar töömeest maja kallal remonditöid. Lõpus oli neist kohal ainult üks, teisel polnud vaja enam tulla. Muidugi olid nad tähele pannud, et ma ei näe. Ja kui ma siis ühel ilusal soojal suvepäeval, toolikate ja raamatukuulamisatribuutika kaenlas, trepile astusin, hakkas minu välja ilmudes paremalt vundamendi juurest kohemaid laulujoru kostma. Vahepeal tuli natuke vilistamist ka.
Ma siis tüürisin oma lamamistooli poole, tehes näo, et kõik on täiesti normaalne. Ehkki tegelikult poleks minu pärast küll vaja olnud laulu ümiseda. Aga sain aru, et küllap ta püüdis oma õuesolekust märku anda. Esialgu oli ta õues üksi ja kui ka mina välja tulin, oletas ta täiesti õigustatult, et ma teda ei näe. Mis tema vaatevinklist tähendas, et ma ka ta kohalolekust ei tea. Kust võiski ta teada, kui palju ma tean või olukorrast osa saan? Ja mõtles siis küllap, et peaks oma kohalolekust ning asukohastki kuidagi teada andma.  Või muidu ehmatan ma end mingil hetkel veel poolsurnuks. Köhatamine ja ütlemine, et „eee… ma olen ka siin. Parandan parajasti vundamenti, kas tead,“ tundus tema meelest vist imelik. Ning küllap ta arvas siis, et laulu ümisev ja viisijupikest vilistav töömees mõjub täiesti loomulikuna. Millisena ta idee poolest ju mõjubki. Ainult et ma olin enne jõudnud juba märgata, et enne minu trepile astumist valitses väljas vaikus ja ei saa salata, et kohe seejärel kostma hakkav pealtnäha ükskõikne laulujoru mul naeruvälgatuse silma lõi. Näoilme hoidsin muidugi viisakalt tüünena, kui lamamistooli juurde jõudsin ja end sinna istuma sättisin. Ning seda pole nüüd küll tarvis karta, et ma ilma lauluüminata ta kohalolust teadlik poleks olnud. Olge mureta! Seda vundamendi kraapimist, mis maja seina äärest vahetpidamata kostis, oli võimatu mitte märgata.
Teine kord leidis aga aset nüüdsama. Käisin mina gastroskoopias. Läksin oma saatjaga juba varakult kohale, veidi enne kaheksat istusime igatahes vajaliku sektsiooni ukse taga. Personal toimetas seespool ringi, nagu läbi ukseklaasi näha võis, kuid patsiente sisse veel ei lastud. Ootasime. Kell hakkas juba kaheksa peale jõudma, siis tuli üks sõbraliku olemisega arstikitlis vanahärra, kiikas meie poole ja küsis, kas tahame sisse saada. Me olime nagunii juba püsti krapsanud ja väga seda nägu, et tahame jah. Papi avas kaardiga ukse ja läksimegi edasi registratuurilaua juurde. Siis jälle ootasime.
Kuni hüüti minu nime, ma läksingi ja hoplaa! Niikui uksest sisse astusin, lõi toosama arstikitlis vanahärra akna all arvutilaua taga istudes kohe laulu lahti. Kuidas see laulmine täpselt käiski, ma ei mäleta, aga lallallallaa ega trallallallaa see kindlasti polnud. Pigem nagu reibas ja põrisev tadaradarattattaa või midagi sarnast.
Vahepeal, kui ma midagi küsisin, tegi arst laulmisesse pausi ja jagas selgitusi. Siis jätkas lauluviisi, oodates, kuni olen end valmis seadnud. Viskasingi end vinklisse. Laul katkes jälle. Arst selgitas, et põhiline on hingamine, ja hakkasime pihta.
Mina keskendusin hingamisele ja polnud vigagi. Vahepeal ajas küll kangesti köhima. Siis katkestas arst laulu ja manitses, et ärgu ma köhigu, vaid hingaku. Eks ma siis püüdsingi jälle keskenduda. Selle kõrvalt jõudsin tähele panna ka arsti teateid mao rõõmustava seisukorra kohta ja sedagi, et kui info edastatud, võttis ta jälle lauluviisi üles.
Kui lõpuks kõik valmis oli, sõitis arst vurinal tagasi kirjutuslaua juurde oma hinnangut kirja panema. Vastas veel lahkesti mu küsimustele ja andis ka uuringutulemused kaasa, aga muusikat seekord rohkem ei tulnudki. Õde oli muidugi ka kogu aeg kohal. Alguses ja lõpus juhendas ta mind vaikselt ja väga napisõnaliselt. Kogu ülejäänud aja oli aga vait kui sukk.
Pärast, kui ära läksime, rääkis mu saatja, et arst oli mingit tuntud ooperi või operetiviisi laulnud. Millist, ei osanud ta öelda, kuid tuntud meloodia olnud see kindlasti. Arusaadav. Eks töömees ümises mõnd lihtsamat sorti lauluviisi, aga arst haritud inimesena esitas ikka ooperit või operetti. Millist just, ei jõudnud mina tähele panna. Olin selleks hingamisega liialt hõivatud.

Lisan teile siia ka päris Trololo-mehe, Eduard Khili laulu lingi.

Advertisements

Kuidas ma Tartus käisin

Kõik oli väga lihtne. Istusin Balti jaamas oma noore saatjaga rongi ja kui piletimüüja tuli, ulatasin talle dokumendid, küsides mõlemale nullpileteid nagu ikka. Piletimüüja uuris dokumente minu jaoks isegi harjumatult põhjaliku huviga. Andis need siis tagasi, märkides, et sõita me, jah, saame, aga Elron nullpileteid ei müü. Tohhoo tonti. Vaatasin mina siis, silmad suured, talle järele ega osanud midagi öelda. Mu noor saatja vaatas samasuguste suurte silmadega esmalt mulle otsa ja siis piletimüüjale järele ega osanud samuti midagi kosta.

Veidikese aja pärast informeeris ta mind aga, et nüüd tuleb piletikontroll ja nimetas ühtlasi ka, kelle juures too parajasti on. Heakene küll. Varsti seisataski kontroll meie kõrval. Ulatasin talle oma dokumendid ja mainisin ikka veel imestusest pika näoga: „Meil on need kaks nullpiletit, mida meile ei müüdud.”
Vana mõtles hetke, sai vist paroolist aru, ei öelnud sõnagi ja läks edasi. Tere ega head aega ütlemata, muide. Selline tumm stseen tema poolt siis.

Tagasi tulles juhendasin oma noort saatjat, et mingu tema minu ees bussi. Küll mina tulen siis tema järel. Mõeldud-tehtud. Astusin bussi, naeratasin laialt ja ütlesin bussijuhi istmele tere, valmis kohe ka pileteid ulatama, kui mu terele peaks vastatama. Aga ei vastatud mulle sealt midagi. Hoopis mu saatja kutsus kerge üllatusnoodiga hääles, et tulgu ma edasi, kaks astet üles, siin esimesel istmel on piletikontroll või konduktor, kuidas ta nüüd ütleski.

Astusingi krapsakalt üles ja kordasin oma etteastet. Naeratus, tere ja siis kohe piletid. Hoidsin ka oma dokumente varmalt käes, pakkudes, et võin neid oma pimedaks olemise tõestamiseks näidata. Aga pileteid kontrollinud daam ütles hästi leebe ja tasase häälega: „Pole vaja!“ Ju ma olin teda siis oma mitte just üleliia teravas silmanägemises juba veennud. Mul endal oli muidugi nalja nabani. Kobisime oma kohtade poole ja ma kommenteerisin, et Saaremaa bussides küll nii ei ole. Kuid pean nüüd oma sõnad osaliselt tagasi võtma. Seda kommentaari maha pannes polnud ma Tallinn – Kuressaare – Tallinn busside graafikut veel lõpuni läbi uurinud. Viimati tulime maalt ära poole neljase bussiga, kuid kõige viimane on ka Saaremaa liinil nüüd LuxExpress. Ehk siis toosama, mis vuhib Tartu vahet sõita vägagi usinasti ja millega tookord Tartust tagasi tulime.

Tundmatu pime objekt

13. mail väisas Iisraeli president Põhja-Saksa linna Kieli. Võtsin mina sama päeva hommikul interneti lahti ja juhhõissaa, ses linnakeses elav pime saksa sõber jagas oma muljeid hommikusest tööletulekust.
Et kõnnib tema niisiis töökoha poole. Linnas on eriolukord. Kell 11 on oodata Iisraeli presidenti ja talle kehtib turvameetmete aste 1+. Vana läheb üle jalakäijate silla nagu hommikuti ikka, ümberringi igal pool politsei raadiotelefonide hääled. Jõuab ilusti oma töökoha ukseni, avab selle ja kaob uksest sisse. Kui üles oma tööruumi jõuab, tervitab üks naiskolleeg teda sõnadega: „Oo, tere hommikust, herr professor! Juhtusin just aknast välja vaatama, kui te tööle tulite.“
Ning edasi kuuleb herr professor, et kõndinud tema seal mööda tänavat nagu igal hommikul, seljakott seljas, arvutikott üle õla, vaikselt ja mõtlikult valge kepiga teed tunnetades, saadetuna sedapuhku neljast vaikivast politseinikust, kes teda diskreetselt kuni ta töökoha ukseni eskortisid. Selle info ära kuulanud, avaldas herr professor vaid kahetsust, et ei saanud hoolivale riigivõimule tänu avaldada. Talle polnud politseinikud oma kohalolekust ju mingilgi moel märku andnud.
Mulle see lugu meeldis ja nii mitmelegi teisele veel. Kommenteeriti, et no mine tea, sul võis seal seljakotis olla ju mis iganes. Ja et ohhoo, sa pole meile oma salajasest missioonist rääkinudki! Ning tõsi mis tõsi. Miks ei võiks pimeda seljakotis olla pomm? Palun väga. Ja tuletan meelde, et arvutikott oli ka veel, sinna mahub ju ka nii mõndagi.
Mina ajasin ka pöidla püsti, lisades, et ossaa, täitsa nagu filmis! Üks pime austerlanna arvas pärastpoole samamoodi ja nii me moodustasimegi ühisrinde uue filmitähe kiitmiseks.
Siis pistis aga üks egiptlanna kriiskama, et see on inimväärikust alandav olukord ja tema võib selliste asjade peale kohe terve päeva ärritunud olla. Politseinikud oleksid pidanud tema meelest ütlema, et nad seal on, ja mitte vaest pimedat tema enese teadmata tapiga vedama nagu looma, jne jne, samas vaimus edasi. Nojah. Lahtiseletatult tähendab see „sama vaim“ praegu seda, et järgnesid väljendid, mida ma korrata ei taha. Arvasin, et see on mingi hull inimõiguslane, kes on võtnud nõuks mõõta pimedatele kätte nende õigused küsimata, mida needsamad pimedad üldse vajavad. Igal juhul tundus mulle, et pime see naine küll ei ole. Ning nii ja naa. Pooleldi oli mul õigus ja pooleldi mitte. Tuhnisin natuke internetis ja kaevasin tegelikult juba tema järgmisest postitusest välja, et ta on vaegnägija, kes pimedas või hämaras näeb üsna hästi, kuid eredas valguses eristab vaid inimeste siluette. Heakene küll, sain tast nüüd paremini aru. Tema jaoks oleks see tõepoolest mõistusevastane ja solvav, kui ta näeks enda ümber nelja varju, kes talle midagi ei ütle, kuid teda kogu aeg saadavad. Aga minu jaoks neid varje ei ole ja nagu ma loo peategelase jutust aru sain, ei kuulnud ta isegi mitte politseinike samme. Muide, väljend „diskreetselt“ eespool oli pimeda mehe enda sõnastus.
Vana rahustas siis egiptlannat ja lisas, et ju ta oli politseinikele lihtsalt üks tundmatu pime objekt ning küllap nad ei kõnetanud teda, sest ei tahtnud teda segada. Olen ses suhtes sama meelt. Ma ise eelistaksin ka, et mind ei segataks. Läheksin raudselt närvi, kui politseinikud mind sarnases olukorras kõnetaksid! Jalad võdiseksid all nagu keedetud makaronid teadmisest, et olen eriolukorraga tänaval mingi segaduse põhjustanud. Jube! Ning tegelikult on politseinikel sellistes olukordades ju veel ka teisi käitumisvariante. Nagu näiteks rajalt maha võtmine, nagu näiteks edasimineku keelamine, kuni oodatav prominent on mööda vuhisenud. Või muud sarnased tüütused.